Keelekümbluse kujunemine
Võõrkeele keelekümblusprogrammid võeti kasutusele Kanadas 1965. aastal, selleks, et luua Quebecis elavatele inglise keelt kõnelevatele lastele võimalus hästi omandada Kanada kaks riigikeelt inglise keel ja prantsuse keel. Nende autoriks on Kanada McGilli Ülikooli professor Fred Genesee. Pärast keelkümblusprogrammide kasutuselevõttu on neid välja töötatud paljude teiste keelte jaoks. Keelekümblusprogramm, mis on käigus Eestis, on mugandatud ja teisendatud selleks, et need rahuldaksid Eesti riigi eesmärke. Keelekümblusprogramm on kakskeelse hariduse rikastav vorm.
Keelekümblusprogramm on kavandatud nii, et oleks loodud samad tingimused, mis on lapsel emakeele või esimese keele õppimisel. Õpetaja kasutab keele õpetamisel kogu päeva jooksul ainult sihtkeelt ning õpilased õpivad keelt seda kasutades. Alguses toimub see `zestide, näitlike vahendite, ühiste tegevuste kaudu, hiljem õpetaja parafraseerib, laiendab õpilase mõttearutusi. Õpetajad seovad suhtlemist rutiintegevustega, harjumuspäraste toimingutega, mis korduvad regulaarselt iga koolipäeva jooksul.
Varane keelekümblus algab lasteaiast või kooli 1. klassist. Õppekeelena kasutatakse algul ainult sihtkeelt. Emakeel algab 2. klassi II poolaastast. Alates 4. klassist suureneb emakeelsete õppeainete osakaal. See toimub kuni 6. klassini, kus 50% õppeainetest toimub emakeeles, 50% sihtkeeles, kusjuures õppeainete õppimiskeel võib klassiti muutuda. Naiteks 4. klassis on loodusõpetus emakeeles, 5. klassis sihtkeeles. Erinevates keeltes õpetamisel kasutatakse ka erinevaid õpetajaid.
Õppeainete sisu on tihedalt seotud keele omandamisega. See aitab kiirendada õpilaste üldist õppekava omandamist. Temaatiliselt ülesehitatud õpitegevused seovad kommunikatiivseid pädevusi üldainete sõnavara, erinevate õpistrateegiate ja kriitilist mõtlemist arendavate tegevustega, mis näitab teadmiste elulisust.
Keelekümblusprogramm seisab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilise identiteedi ning eesti rahvuse ja kultuuri säilitamise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning peab silmas Eesti suunda integreeruda Euroopasse. Õppekava raames on eesmärgiks õpilaste emakeele säilitamine ja igakülgne arendamine ning toetamine. Varase keelekümbluse õppekava eesmärgiks on luua muuleelsetele õpilastele igati soodsad tingimused integreerumiseks Eesti ühiskonda ning õppetegevusele lisandub veel ka tunniväline tegevus huvialaringide, ekskursioonide, õppereiside ning -käikude näol, samuti on abiks kooli raamatukogu, mis peab olema uuendatud eestikeelse kirjandusega ning milles on komplekteerimisel või komplekteeritud eestikeelse ilukirjanduse fond.
Keelekümbluse õpetajad peavad valdama laste poolt õpitavat keelt emakeelena või on omandanud sihtkeele sellisel tasemel, et see ei erine emakeelest. Spetsiaalset väljaõpet õpetaja ei vaja, ta peab olema tutvunud keelekümblusalase metoodikaga. Metoodika erineb tavakooli metoodikast selle poolest, et keelt tutvustatakse tegevuste saatel, peamine tähelepanu on siiski koondatud keele õppimisele. Sõnavara suureneb koos programmi keerukaks muutumisega. Hiline keelekümblus, kus tähelepanu on pööratud teadmiste omandamisele, nõuavad õpetajalt erivaljaõpet, siin suurenevad järsult õpetaja professionaalsuse ja emakeele oskuse nõuded. (Ü. Rannut 1992)
Samuti peab keelekümblusõpetaja valdama õpilaste emakeelt, sest lapsevanemad ei pruugi osata sihtkeelt ning õpetajal tuleb nendega väga tihedalt suhelda.
Pedagoogid ning teised kooli töötajad peavad rangelt kinni järgmistest pedagoogilistest
- Õpetaja aitab õpilasel aru saada, et õppimine ei ole raske.
- Laps ise dikteerib tunni töö tempo.
- Õpetajapoolne ning kõigi teiste kooli töötajatepoolne sõbralik lähenemine.
- Lapse loovuse ja aktiivsuse arendamine.
- Positiivse suhtumise kujundamine eesti keele õppimisse.
- Õpilase poolt tehtud vigu ei parandata, vaid korratakse õigesti ja lastakse õpilasel omakorda õigesti korrata.
- Õpilastele jagatakse rohket tunnustust.
- Lapsi julgustatakse keelt kasutama igal võimalikul juhul.
- Lapsele ei avaldata mingit survet.
